Haihtumas

A Poem by Kristen

It`s just my perspective of this life!

Meie, oma vanemate lapsed
oleme nende noorusaegade varjus.
Nad pidutsesid, tantsisid, olid väljas napsil
nemad jõid lõbust, meid juhatab kurbuse karjus.
Paljud istuvad kodus pilkases pimeduses
ja ajavad oma päeva deemoneid pisaradega eemale.
Neil inimestel, on naeratus mis ajab meid sellest õnnelikusest kibestusse,
aga me ei tea kuhu eemale see naeratus viib meid õigetelt teemadelt.

Me kõik kaome kuhugi siin maailmas ära
Kuhu? Seda teavad ainult vähesed ja kes elavad oma pimedusega.
Ehitame kõik enda umber üht tara,
kuhu ei soovi kedagi, sest kartus on, et toovad juurde pimedust.
Kui kukub meie ellu veel üks tilk seda
pole meile sisse enam õnne mahtumas
jääb järele veel tüdinud valust piinanud keha keda,
nähtakse siit maailmast varsti haihtumas…

Soovi pole meil kellegil saada haiget
Lootust ja usku on meis palju
Lootus, et inimesed ravivad meie niimoodi haigust
ja usku, et olema sõbrad kui kaljud.
Reetmishõngu oli ammu tunda
Arvasime, et seekord teistmoodi olu
Tuuled muutsid siin järsku suunda
Pimeduses näha pole valust molu

Küünlaleek, see toas väreleb
tuba korda tehtud, nii nagu ema koristanud
Tähti tuppa säreleb,
käed veidi hämaras tunduvad nagu... porised
Küünlaleek, see toas kustunud
Külmust terves toas ring hõngub
Hing pimedusest sai nüüd puhtust
Täht järgmine taevasse siit toast särama haihtus...