KaotusA Poem by KristenIt`s just my perspective of this life! In Memorie of My Grandmother
Miks on nii,
et väiksena näed värvilisemana maailma inimeste rohkena ning suuremana või nii aga mida elu edasi, sedasi ei saa ilma siis värve vähemaks jääb inimesi meie elust kaob rõõmu asemel kurbuse jää üksindus meie keha taob Miks elus on antud hetk olla inimestega keda armastad ning keerates kähku see raamatu leht jäädes ootame imelisi retki veel võrratute hetkedega kaotame ja jääme ilma armastatust Kaotust me talume kogu oma elu lapsepõlves vähen, Tulevikuudus rohkem saaks kaotatudega panna kogu aja melu ja jääda meie kõrvale kauemaks kui kõrva puudutavaks ohkeks süda seda valu taluma peab kogu keha valust alla tahab anda silmanurgast pisar tulla teab et leeventada seda piinavat valu südamekoopaste tagant Elus on meil käpu täis inimesi ainult kes meie eluniiti tugevtavad nende headus meid hoiab halvast palju meie tingimusi mugavtavad südamest ja meelest meile iialgi ei lähe need kes olid meie küünlatule alguses hoidjad nüüd nad säravad taevas meenutuseks tähena ja meie hoiame neid momente meeles mis päädisid neid taevas meie jaoks seda sära hoidma © 2018 KristenAuthor's Note
|
StatsAuthorKristenRapla, Raplamaa, EstoniaAboutI`m just a man, who has nothing else then a broken... soul? Maybe, I even don`t know myself. more..Writing
|