Kaja

A Poem by Kristen

It`s just my perspective of this life

Pole hullemat kui jalutada Armastuse puiesteel murtud südamega.
Ta silmis näha tüdimust,
Kivi jalaga lüües ei vähenda valu, piina
Ainult teda silme ette manab ning valu südamesse ässab
Isegi ei tule appi keegi siin
Ainult loob ta peegelpilti tossama,
Valedest ja valudest.
See süda ju tulnud taludest,
Kus iga kell oli heinamaa vaba ta jalgade jaoks
Ja sellest arvasid et lõbu neil ei kao.
Aga reaalsus hoopis jalaga perse taob
Talupoisi südame pesa loovad maod

Unes teda näeb
Ta kinni seob vaesekese käed
Valust kisendab
Kui ta hääl talupoisi südames kajab
See tunne nagu tuul vilistab
Sedasi ta süda nutta tahab
Külmi pisaraid valab
Nende südameseinte kajast

Süda harjub
Valust ta enam ei karju
Metsikuks on tal lastud minna
Sedasi tundus see kõige õige
Tahaks ta tagasi sinna...
Sinna kus oli kõike
Nii päikest, värve, rõõme
Tema lapsepõlve rõõme

Unes teda näed
Kinni seob ta käed
Valust kisendad
Kui ta hääl vaesekese südame kildudeks purustab
Ta endasse seda halba sisendab
Oma meeli ainult kurvastab
Sellest valulikkust kajast südameseinte vastu
Sellel inimhingel vastuhakku siin ei ole
Ainult end ta piinelda lasku
See tunne tundub ta jaoks piisavalt tore

Ainult aitab ta südant õige naine
Keda ta nooruses näind ja armunud
Parandab needusest ta südant ja luupaineid
Vanadusest siiamaani näeb ta seda piigad kellesse ta armund
Olgugi see naine vana ja väeti
Seda imeilusat nägu ta siiani näeb
See niimoodi jumala poolt seati
Et leida see õige naine ning hoida oma käes