RutiinA Poem by KristenIt´s just my perspective of this life
Mis on me elutee?
Muidugi rutiine elutee Lapsed käivad kooli koju Vanemad tööle koju Mis me sellega saavutada tahame? Sittagi, see on me varajane surm Mida me avarate kättega tahame. Imestustväärt eks? Et me vabade kättega ootame vikatimeest tooma surma.
Rutiin, see on nagu vanaaegne müsteerium,
mida usuvad üksikud. Meid on õpetatud olema süsteemis ja mitte esitama üleliigseid küsimusi Kui näha väikseid lapsi
elurõõmsad ja uudisimulikud 10 aastat hiljem mis muutunud lapsed? Depressioonis ja mis on nüüd nende imulikus? Seda teade äkki ise Või mis?
Mina, pole näinud selles asjas huvi Olgugi mille vastu on mul üldse huvi Surra? See oleks isegi liiga lahke. Ei, olgu seda kuulda raske, aga see on rutiin, mis on me kuradima piin!
Meie generatsioon, mis ootab oma aega Ma kuulen, Mis aega? Ikka Reedest aega. Kus nad näevad pudeli põhju ja tühjade tobi pakkide kuhju
Rutiin see on vanaaegne müsteerium mida usuvad üksikud. Meie generatsioon elab süsteemis, kus nad ei esita üleliigseid küsimusi Elavad selle koolinädala rutiini välja lootes pääseda elusalt sealt välja aga minnes nagu alati sinna rutiinsele reede peole mis on olnud nende pehmentatud pääs realiti
Mis teha see on meie rutiin Arvates et meie ainuke rubiin Hoopis karm tõde on et see me piin Rutiin loodud meie igaveseks vanglaks siin maal Häguseks läinud need piirid Rutiinil ja Piinal
© 2017 KristenAuthor's Note
|
StatsAuthorKristenRapla, Raplamaa, EstoniaAboutI`m just a man, who has nothing else then a broken... soul? Maybe, I even don`t know myself. more..Writing
|