PiinA Poem by KristenIt´s just my perspective of this life
Mis me teeme, kui oleme noored?
Sööme pelmeene, mis on toored. Omadega me ei plõksi, aga võõraid neid klõksiks. Mul pole vahet, kas võõras või oma olen niikuinii üksik. Positiivsuse mõtted matan maha, pole siukest lootust vaja.
Pole tuju, olen üksi kurbust täis on mu maailm See on Mu Piin Isegi ei aita viin ega piim Mustaks on mu pilt läind maailmast. Väiksena elurõõmu täis ma Aastatega kahanes see ka Kõik muutus Sõbrad, elu, mu ka Aga süda, see jäi Heaks ja soojaks Aga mitte praguteda Augud sinna mul jäid Mida olen püüdnud täita Käinud lootusetuid teid Kuid aastat läind Mustemaks jäänud need teed
Mis teha see mu elu Võtta kätte segu kelluga Ja paranda mu südamemüüri Või muuda mu suunda tüüril Pole ikka tuju, olen üksik Kurbust täis on mu maailm See on mu piin, elu lõputu piin. Ma anun, et see järgi jääks Aga järgi see ei jää... Ma lihtsalt enam ei suuda Kõik see pask, ära haihtu Mu elu siis elurõõmsamaks muutub Ja isegi keegi sinna mahuks
Nii lihtsalt ei saa Siukseks elu loodud mul maal Olla selles kurbuses, pimeduses, piinas... Selles kohutavas piinas...
© 2017 KristenAuthor's Note
|
AuthorKristenRapla, Raplamaa, EstoniaAboutI`m just a man, who has nothing else then a broken... soul? Maybe, I even don`t know myself. more..Writing
|